Milliseid kemikaale kasutatakse eralduspaberis?

Milliseid kemikaale kasutatakse eralduspaberis?
Silikoonkattega kaitsekatted hõlmavad kahe- ja kolmekomponentseid süsteeme survetundlike lintide ja etikettide jaoks. Silikoonkattega eralduspaberid on silikoonide sari, mis on ette nähtud paberi- või kilealuse ühe või mõlema külje katmiseks.

Silikoonkatete omadused ja keemia
Silikoonid on nende pealekandmis- ja kõvenemisomaduste ning teiste materjalidega võrreldes madalate eraldusjõudude tõttu ainulaadselt paigutatud kasutamiseks eralduskatetena.

Tänapäeva moodsas keskkonnas on survetundlike liimidega silikoonkiledel lai kasutusala, alates eraldusmärgistest ja lõpetades mähkmesulguritega, meditsiiniliste rakendustega nagu haavasidemed, hoonete isolatsioon ning tervise- ja ilutooted.

Vabastuskile on osa komposiitmaterjalist, mis koosneb etiketist ja oma liimist ning sildi esikülje materjal on suunatud kaitsekile katte poole. Vabastuskile on kergesti eemaldatav või sildid kergesti eemaldatavad eralduskilelt märgistatavale objektile.

Kõige lihtsamal kujul on eralduskate vedelik või tahke aine, mis loob nõrga piirkihi kahe substraadi vahele, mis võivad omavahel suhelda. See piirkiht takistab tihedat kontakti ja seega sideme tugevuse kujunemist. Vabastusaine ülekandmine ei tohiks takistada eralduspinna kasutamist.

Eralduskatetena kasutatakse mitut tüüpi keemilisi materjale, nagu polüakrülaadid, uretaanid, polüolefiinid, fluorosüsivesinikud, kroomistearaadi ühendid ja silikoonid. Silikoonid on ainulaadsed selle poolest, et neid saab kanda erinevatele aluspindadele ja kõvendada polüdimetüülsiloksaani (PDMS) võrku, piirates seeläbi migratsiooni; need võivad ka teiste materjalidega võrreldes oluliselt vähendada vabastamisjõude.

Optimaalsete vabanemisomaduste omadused
Silikooni üks peamisi omadusi on selle madal pindpinevus. See on madalate molekulidevaheliste jõudude ja ahela suure paindlikkuse tulemus. Erinevalt jäigematest süsinik-süsinik karkassidest võivad PDMS-i polümeerid kergesti paljastada oma vähese interaktsiooniga/pindaktiivsed metüülrühmad, kuna need on selgroo paindlikud ja on toatemperatuuril tunduvalt kõrgemad kui nende Tg, tagades seega madala adhesiooni; Teisisõnu, väike koorumisjõud kontaktis oleva liimi vastu.

Etikettidel kasutatavad liimid ei saa seda madala energiatarbega silikoonpinda kergesti märjaks teha, kuna puuduvad interakteeruvad rühmad. See muudab etiketid kergesti delamineeritavaks ja hõlpsasti vooderdist kasutuskohta teisaldatavaks.

Kuid madal pinnaenergia pole ainus aspekt, mida tuleb arvestada. Isegi fluorosüsivesinikel, hoolimata silikoonidest madalama pinnaenergiaga, ei ole silikoonidega samu vormist vabanemise omadusi. Teine kriitiline tegur on alusele kaetud kõvastunud PDMS-võrgu reoloogiline käitumine. Selline reoloogiline käitumine aitab kaasa pindadevahelise libisemise tekkele süsteemis, mis mängib võtmerolli madalate vabanemisväärtuste puhul, mida täheldatakse survetundlike liimide eemaldamisel silikoonkattega vooderdistelt.

Arvatakse, et libisemine (madal hõõrdumine) on peamine põhjus, miks PDMS-il on väiksemad koorumisjõud kui madalama pinnaenergiaga (kuid suurema hõõrdumisega) fluorosüsivesinikpolümeeridel.

Silikoonkatete keemilised omadused
Silikoonkatted jagunevad üldiselt nelja erinevasse kategooriasse:

a. Lahusti tüüp

b. Lahustivaba

c. Vee baasil emulsioon

d. UV-kõvastumine

Kõik ülaltoodud neli kategooriat, välja arvatud ultraviolettkõvastumissüsteem, kasutavad kõvendamiseks lisakõvastumismehhanismi, mille puhul aluspolümeer reageerib ristsiduva ainega katalüsaatori juuresolekul.

• Silikoonpolümeeride kõvenemine on oluline protsess järgmistel põhjustel:
• Vältida silikooni migratsiooni
• Parandage eralduskatte nakketugevust, et seista vastu liimikihi tõmbejõule
• Parandage nakkumist aluskihiga
• Soodustab kiiret kuivamist
• Ravi keemia
• Silikoonkatte ristsidumise saavutamiseks on kõige levinum keemiline meetod hüdrosilüülimine.